Kui mõelda kõige tavalisematele kasvatusprobleemidele, siis tõenäoliselt leiaks need kolm peaaegu iga vanema või hooldaja nimekirjast. Mõnel lapsel ilmnevad need juba paariaastaselt, mõnel aga neljanda eluaasta paiku. On lapsi, kes küll eriti ei protesti ega jonni, aga on see-eest tõelised meistrid virisemises. Teised korraldavad võimsaid hüsteeriahooge, kuid virisevad või protesteerivad harva. Ja on selliseid lapsi, kes panevad enamiku oma energiast protestimisse. Ükskõik millisesse rühma neist kolmest Sinu laps kuulub, tuleb lapsevanemal sellega tegeleda.
Laste emotsioonide kontrollimine
Kõige sagedasemaks virisemise, protestide ja jonnimise põhjuseks on lapse võimetus oma emotsioone väljendada ja kontrollida. Ümberkaudsete inimeste nõudmised ja muud tegurid muudavad selle lapse jaoks veelgi keerulisemaks. Väsimust, nälga, frustratsiooni ja mitmeid muid põhjuseid, mis suure kolmiku käivitavad, saab vältida, vähendada või ennetada. Selleks tuleb lapse ebameeldiva käitumise algpõhjus tabada ja otseselt selle probleemiga tegeleda – siis on võimalik laps maha rahustada ning puhkeva virina või tusahoo juba eos peatada. See oskus – teha kindlaks, mis täpselt lapse emotsioonid valla päästab enne seda kui see juhtub – eeldab lapsevanemalt suurt tähelepanelikkust ja pikaajalist harjutamist.
Nõuanded jonnimise, protestimise ja virisemisega toimetulekuks
Ükskõik kui hoolsalt püüad lapse vajadusi ja emotsioone tajuda, tuleb ikka ette jonnituure või halva tuju päevi. Tuleb vaid meeles pidada, et kõik lapsed on erinevad, kõik vanemad on erinevad ja kõik probleemid on erinevad. Seepärast võivad mõnes olukorras sobilikuna tunduvad meetmed erinevate laste puhul ja erinevatel päevadel muutuda. Tasub olla paindlik ja kasutusele võtta vaid need lahendused, mis tunduvad just sel hetkel parimat tulemust andvat.
1. Anna lapsele võimalus valikuid teha
Mitut probleemi saab vältida, kui anda lapsele tema elus rohkem sõnaõigust. Paku lapsele valikuid, kuid säilita samal ajal kontroll olukorra üle. Neil lastel, kes tegelevad sobiva otsuse langetamisega, lähevad sageli mõtted tujutsemisest kõrvale.
2. Vaata lapsele silma
Juhuslik korraldus kahe meetri kõrguselt ja kümne meetri kauguselt annab tulemuseks selle, et laps eirab Sind. See tekitab mõlemale stressi ning lapse puhul lõppeb olukord sageli protestimise ja jonniga. Selle asemel lasku lapse silmade kõrgusele, vaata talle otsa ja esita selge arusaadav nõudmine. Selline suhtlemisstiil köidab täielikult lapse tähelepanu.
3. Pane ta tunded sõnadesse
Kui laps on oma emotsioonidega kimpus, aita tal oma tundeid kindlaks teha ja mõista: ‘’Sa oled tõesti natukene kurb. Sa tahaksid hoopis siia mängima jääda, ma tean.’’ Mõnikord piisab rahunemiseks lihtsalt teadmisest, et saad tema probleemist aru.
4. Lase olukorral kulgeda oma rada
Kui laps vaatamata peenetundelisele lähenemisele ikkagi maha ei jahtu, on mõnikord kõige parem lasta tusatuuril jätkuda. Laste emotsioonid on tugevad ning aeg-ajalt peavad nad need omal moel välja elama. Kui laps ei reageeri abipakkumisele, veendu, et jonnihoog ei ole talle ohtlik ning lahku hetkeks ruumist ja oota kannatlikult tema rahunemist.
5. Tee lapsele selgeks, mida temalt ootad
Selle asemel, et keskenduda lapse halvale käitumisele ja sellele, mida te ei taha, et ta teeks, selgita talle täpselt, mida sa soovid, et ta teeks. Hinda lapse tundeid, paku talle vahendeid rahunemiseks ja sõnad emotsioonide väljendamiseks. Aita last, andes talle täpselt teada, mida soovid näha või kuulda.
6. Juhi tähelepanu kõrvale
Lapsele mõnda uut ja huvitavamat tegevust soovides saad tema tähelepanu kergesti kõrvale juhtida. Püüa suhtuda lapse virisemisse kui tegevusse, millega ta hetkel hõivatud on. Kuna lapsed ei oska korraga mitme asjaga tegeleda, siis võiksid tema sobimatule käitumisele kriipsu peale tõmmata, soovitades tal millegi muuga mängima hakata. Eira tema protestimist ja paku välja mõni muu tegevus. Kui laps hakkab toidupoes jaurama, juhi ta tähelepanu mujale, näiteks paludes teda, et ta sulle kolm ilusat rohelist õuna välja valiks. Kui pakutud tegevus tundub lapsele vahvam kui jonnimine, võib olla kindel, et laps võtab pakutu vastu.
7. Kasuta ennetavat lähenemist
Kui soovid, et laps käituks kodust väljas, avalikes kohtades või mänguhoos teatud moel, siis räägi sellest temaga enne plaanitud tegevust ning arutage, missugust käitumist sa temalt ootad. Esita oma soovid jaatavas vormis, ütle seda, mida tahad, et ta teeks, mitte seda, mida ei ei taha ning ole konkreetne. Enne poodi sisenemist võiks öelda: ‘’Me lähme nüüd õhtuks süüa ostma ja ma tahan, et sa püsiksid poes minu kõrval."
8. Tee nalja
Väikelastel võivad jonnituurid tekkida ka kõige tühisematel põhjustel, näiteks vallandab selle vale kujuga saiaviil või katkine värvipliiats. Tuleb küll aru saada, et tol hetkel tunneb laps tõepoolest, et see on kõige tähtsam asi maailmas. Aga see jääb tähtsamaks asjaks täpselt nii kauaks, kui tema huviorbiiti ilmub järgmine huvitav asi. Selleks võib hõlpsasti saada vembukas lapsevanem. Püüa lapse tähelepanu koomilise näo, lõbusa laulukese või tobedalt naljaka käitumisega ning jonnihoo põhjused võivad olla hetkega unustatud.
