Mis on kriis?
Lapse kriisi tüübid
Lapse kriisi tunnused
Lapse kriisis toetamine
Kriisisekkumise aegkriitilisus
Kust leida abi kriisis lapsele?
Mis on kriis?
Kriis on kohanemisvõimet proovile panev muutus. Kriis võib esineda teatud arengufaasis oleval lapsel või olla tagajärjeks traumeerivale sündmusele mistahes eluetapis. Mida tähendab kriis lapse jaoks?
Lapse elus tuleb pidevalt ette ootamatuid olukordasid. Mõned neist toredad ja südant soojendavad, teised hirmutavad ja laastavad. Kindel on, et elumuutvad on need kõik.
“Viimne reliikvia” filmist tuntud tsitaat ütleb, et keegi pole täna see, kes ta oli eile. Kui sina täiskasvanuna oled juba õppinud kohanema ja omaks võtma erinevaid katsumusi, siis lapsed alles kogevad ja avastavad seda maailma, mis on pidevas muutuses.
Kuidas võtta omaks lakkamatut muutust ja jääda selle kõige juures iseendaks, eriti arengus olev laps, kes ehk ei teagi veel, mis see “ise” tähendab?
Igal inimesel on oma unikaalne viis erinevate muutustega kohanemiseks ja nende kohandamiseks oma ellu. Kui mõni juba proovitud mehhanism veab alt, tuleb appi imeline aju, mis pakub automaatselt alternatiivi, et säiliks mugav ja muretu mentaalne seisund. Seda hetke, kui laps peab ümber kohanema uue situatsiooniga ja leidma lahenduse viisil, mida ta enne kasutanud ei ole, kuid see osutub talle vaimselt keeruliseks, võibki nimetada kriisiolukorraks.
Kriisiolukord paneb lapse tundma ebamugavust. Laps tajub ohtu, nõutust ja segadust. Varem toiminud käitumismustrid ei tööta. Miks need ei toimi? Mida ma nüüd teen? Kuidas ma käituma pean? Mis moodi ma selle olukorra lahendan?
Lapse kriisi tüübid
Arengukriis on elumuutuste tulemus. Pulgavoodist suure lapse voodisse kolimine, lasteaias käimise alustamine, kooli minek, kooli vahetamine, teismeiga, raskused kooli lõpetamisel, kodust välja kolimine, abielu, lapsevanemaks saamine, pensionile jäämine… Arengukriisiga toimetulek on normaalne elu osa, kuid võib põhjustada teatud perioodidel muutustest tingitud probleeme.
Traumaatiline psüühiline kriis on ootamatu, erandlik ja soovimatu traumeeriv elusündmuse kogemine, millest harjumuspärase eluga edasi minna ei õnnestu. Kuna olukord on etteaimamatu, kaasneb selle kriisiga tihti šokk. Peamised päästikud traumeeriva psüühilise kriisi tekkeks on lähedase kaotus, haigus, füüsiline väärkohtlemine või tugivõrgustikust väljatõrjutuks saamine.
Kui arengukriis ja traumaatiline psüühiline kriis juhtuvad üheaegselt, on nende mõju veelgi lõhestavam.
Lapse kriisi tunnused
- Ärevus kutsub esile reaktsiooni ‘võitle või põgene.’ Kui laps tunneb ohtu, võtab ta sisse kaitsepositsiooni, et ohtu tõrjuda läbi käitumise või tegude. Vahel pole laps võimeline ärevusega toime tulema. Ärevus võib olla lapse jaoks halvav, tekitada segadust ja seetõttu pruugib ta teha läbimõtlematuid, ennast kahjustavaid otsuseid.
- Kui laps seisab silmitsi väliste või sisemiste katsumustega, millega ta ei ole eelnevalt kokku puutunud ja mis on ilmnenud ootamatult, võib ta end tunda haavatavalt. Abitu olukord võib lapsel esile kutsuda tohutu emotsioonide tulva, millega tal on üksi raske toime tulla. Paanika ja abitus võivad võtta lapse üle võimust, sest uus olukord on hirmutav. Sellest tingitult kardab ta teha edasisi otsuseid, sest mis siis, kui ta teeb midagi valesti?
- Traumast tingitud lapse viha ei ole tõelisusele vastav ehk ta ei pruugi sellises seisundis anda endale aru, miks ta on vihane ja kust see viha tuleb. Samuti ei oska ta selle vihaga midagi peale hakata ja suunab oma emotsiooni kas lähedaste, iseenda või viha põhjustanud sündmuse vastu.
- Kriisist tekkinud häbi või süütunne tekitavad lapsele emotsioone, mida ta varem kogenud pole. Kuna laps ei oska toimunule adekvaatseid hinnanguid anda, tunneb ta kontrolli puudumist, valehäbi ja süütunnet. Tihti olukord süveneb, kui last on häbi või süütundega seoses alandatud. “Häbi-häbi-püksis-käbi” võib tunduda täiskasvanule kohane ütlus, kuid laps oma aususes ja siiruses võib saada sellest sügava haava, sest tema on olukorras esmakordselt ja käitunud nii nagu ta sel hetkel õigeks pidas.
- Kriis pärsib lapse otsustusvõimet. Valikute tegemine, selgelt mõtlemine, probleemide lahendamine ja läbielatud kogemuste hindamine on häiritud. Laps on segaduses ja võib kogeda esimest korda “hulluks minemise” tunnet.
- Hirm võib lapsel esineda kriisiga kaasneva olukorra või kriisist tulenevate tagajärgede peale mõeldes. Samuti võib hirm tekkida käsikäes kõikide eelpool nimetatud kriisi tunnustega.
Lapse organism ei ole võimeline kriisist tingitud emotsionaalsele ja kehalisele koormusele pikka aega vastu võitlema. Ta ei saa jääda püsivalt kriisi olukorda. See tähendab seda, et midagi peab muutuma. Kriisist välja tulemiseks on mitmeid variante. Võib juhtuda, et kriisiolukord muutub ja laps saab naasta tagasi kriisi eelsesse seisundisse. Tihti aga omandab laps oskused ja toimetulekumehhanismid, mis aitavad tal kriisi ületada. Niimoodi laps areneb ja kogub uusi elukogemusi.
Küll aga võib juhtuda, et traumaatiline psüühiline kriis võib osutuda lapsele nii hirmsaks ja laastavaks, et pöördumine tagasi kriisi eelsesse seisundisse on välistatud. Selleks võib olla kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine või lähedase kaotus. Sellistel juhtudel ei saa laps enam kunagi olema endine ja saadud kogemus jääb teda mõjutama ka edaspidi.
Kriisi tulemusel võib lapse kõnemaneer ja käitumismuster muutuda. Esinema võib hakata nii tugevaid verbaalseid vihapurskeid, kui ka vägivaldseid rünnakuid. Lapsel võivad areneda nii füüsilise tervise kui vaimse tervise haiguseid. Väikelastel võib tihti esineda pea-või kõhuvalu, millele kliinilised näitajad puuduvad. Hullematel juhtudel võib esineda anorexia nervosa või viimastel aastatel hulganisti kajastust leidnud suitsiidi katseid ja sooritamisi nii laste kui noorte seas. ERR uudiste portaal avaldas 2021. aasta juunis artikli, milles tõdeti, et Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organization, WHO) allikatel on Eesti 2020. aasta seisuga laste enesetappude arvu poolest maailma tipus koos Uus-Meremaa ja Usbekistaniga.
Lapse kriisis toetamine
Laps on kriisis, kui ta ei oska kriisi olukorras hakkama saada oma seni õpitud kogemuste, eakohaste võimete ja inimestega suhtlemisega seotud oskuste abil. Kriisist välja tulemine eeldab, et laps omandab enda jaoks uusi lahendusi ja oskuseid, liigub hüppeliselt arengus edasi ja saab oma kasutusse nii sisemisi (mõttemaailm) kui välimisi (füüsilised oskused) senitundmatuid tööriistu. Kui sellist arengut ei toimu, vajab laps kriisiga toimetulekuks professionaalset abi.
Photo by Luke Pennystan on Unsplash
Lapse jaoks on oluline, et ta mõistaks, mis temaga juhtunud on. Kui ta kogeb midagi, mis on talle tundmatu ja võõras, proovib tema aju järjepidevalt toimunule seletust otsida. Kogemuste puudumise tõttu aga pole see võimalik, kuid lapse aju ei saa sellest aru ja muudkui jätkab mure lahendamist.
Aju mandeltuum registreerib ohte ja muutub kriisi hetkel väga aktiivseks. Ajukoore emotsioone reguleeriv osa koormatakse üle ja selle töövõime väheneb. Prefrontaalne ajukoor on koht, kus toimub loogiline mõtlemine ja reaalsuse teadvustamine ning trauma järgselt lõpetab see uue info töötlemise ja muutub passiivseks. Kogu energia suunatakse ellujäämise instinktidele. Trauma tagajärjel võib lapse mõttetegevus ja analüüsivõime peatuda. Lapse toetamiseks on oluline toimunu mõtestada ja talle lahti seletada. Aidata lapsel võtta omaks, et see olukord ja sündmus, mis temaga juhtus, oli päriselt. Et see juhtus temaga.
Kui laps on endast väljas on esmalt vaja täita tema parema ajupoolkera ehk emotsionaalsed vajadused. Laps räägib sulle oma tunnetest, mis võivad sinu jaoks tunduda täiesti ebaloogilised ja ebaolulised. Aga lapse jaoks on need päris ja väga olulised. On tähtis võtta tema sõnu täie tõsidusega ja vastata mittesõnaliste signaalidega nagu hinnanguvaba kuulamine, mõistev ja keskendunud näoilme ning hääl.
Peale lapse emotsionaalsete vajaduste ära kuulamist ja täitmist proovi suunata tema mõttekäik vasakule ajupoolkerale. Siis on lapse aju valmis loogiliseks, emotsioonidest eraldatud aruteluks.
Lapse kriisis toetamise tähtis osa on seletada lapsele kronoloogilises järjekorras, mis temaga juhtus. Oluline on alustada sündmuse lahti harutamist turvalisest hetkest, kus temaga ei olnud veel midagi juhtunud. Sealt jätkata traumeeriva sündmuse ajalise läbitöötamisega ja lõpetuseks tuleb jõuda sinna, kus laps end jälle turvaliselt tundis. Seletada lapsele, et jah, sinuga juhtus selline asi, aga see on nüüd möödas ja sa oled taas turvalises kohas.
Kriisisekkumise aegkriitilisus
Kriisisekkumine tähendab sotsiaalse toe pakkumist 72. tunni jooksul peale kriisisündmuse, traumeeriva kogemuse või raske olukorra nägemist. See, kui kiiresti kannatanu tuge saab, on määravaks, kuidas kulgeb edasine kriisiga toimetulek ja kriisist väljumine.
6 tundi - hoida laps ärkvel, mitte lasta tal magama jääda. Mängida mänge, jutustada asjadest, mis ei ole sügavatähenduslikud ja vältida emotsioonide ning tunnete kirjeldamist. Olla talle olemas, et ta ei tunneks end üksi.
24 tundi - näidata lapsele hoolivat kohalolu. Olla lapsele toeks praktiliste esmavajaduste täitmisel nagu söömine, vedelikutarbimine, kuulamine.
72 tundi - esimesed 24-72 tundi on laps šokis. Siis ei mõista ta end ümbritsevat ja kõik tundub talle normaalsusena.
2 nädalat - lapse mälu ja keskendumine võib olla häiritud.
30 päeva - edasise toe vajadus on seotud tugevalt sellega, kuidas on esimese 30 päeva jooksul toiminud lapse ümber olev tugivõrgustik.
3 kuud kuni 1. aastapäev - selles ajavahemikus on oht tagasilöökideks. See juhtub tihti, kui esimesed 72 tunni vajadused ja abi jäi saamata. Samuti, kui laps on sündmuse järgselt olnud sellises šokiseisundis, kus ta käitub nagu poleks midagi juhtunud. Siis ei pruugi ka lähedased mõista sekkumise olulisust ning ei teegi seda. Abi saamata jäämisel on suur tõenäosus emotsionaalseks kokkukukkumiseks.
Kust leiab abi kriisis lapsele?
Mida noorem on laps, seda keerulisem on märgata tema hädasolekut. Seetõttu on raskendatud ka kriisitaseme hindamine. Lapsed on alati sõltuvad ümbritsevatest täiskasvanutest. Kui lapse kriis toimub samaaegselt lapsevanemaga, või kui lapse kriis on põhjustatud lapsevanema poolt, jääb laps oma murega üksi. Selline olukord muudab lapse väga kaitsetuks ja abituks. Muidugi saavad sel juhul lapsele toeks olla teised adekvaatsed täiskasvanud, kes on lapsele lähedased ja oskavad vajalikku tuge pakkuda.
Tihti tulevad appi ka erinevate institutsioonide esmatasandi töötajad nagu lasteaia kasvatajad, kooliõpetajad, kooli meditsiinitöötajad, sotsiaalpedagoogid või lapsehoidjad. Et lapse kriis ei jääks märkamatuks ja abi jõuaks õige lapseni, peavad nende ametite pidajad olema eriti valvsad märkamaks last, kes abi vajab.
Üha enam on kohalikel omavalitsustel lepingud kriisinõustajatega. Kriisiolukorras kontakteeru oma sissekirjutatud elukohajärgse valitsusega ja küsi, kas neil on kriisinõustajaga leping.
Kriisis täiskasvanu, veel vähem kriisis laps, ei tule ise abi küsima. Ta isegi ei tea, kas ta vajab midagi või ei. Kriisisekkumist tellib tavaliselt lähedane, KOV, kool, lasteaed või asjast teadlik organisatsioon. Märkame lapsi enda ümber, kes võivad abi vajada.
Leheküljed, mis võivad sulle abi leidmisel kasulikud olla:
https://www.palunabi.ee/vota-uhendust
Allikad
- “Laste- ja noortepsühhiaatria” tõlge eesti keelde AS Medicina 2006poolt raamatust “Lasten- ja nuorisopsykiatria” Kustannus Oy Duodecim 2004, autorid: F.Almqvist, H.Ebeling, P.Heinälä, J.Karhu, K.Kumpulainen, S.Linna, H.Lyytinen, E.Länsimies, E.Mervalaa, I.Moilanen, M.Mäntymaa, P.Nieminen, M.Pajulo, J. Piha, S.Piippo, S.Poijula, K.Puura, P.Rantanen, E.Räsänen, E.Savonlahti, T.Tamminen, K.Uusikylä, H.Westerinen.
- Liisi Truumets, Kriisinõustaja
- https://www.err.ee/1608251565/laste-enesetapud-tegid-mullu-musta-rekordi
- https://mahena.org
- https://peaasi.ee/
- https://www.palunabi.ee/vota-uhendust
